Uus pesumasin

Meid ootas siia kolides Electroluxi pealtlaetav pesumasin. Esimese aasta teenis ta meid üpris hästi, ainult pesupulbrit ei loputanud välja, ent vahetasime pulbri geeli vastu ja töötas jälle. Aga nii kui sai aasta siin elatud, hakkas ka pesumasin streikima. Küll ei loputanud pesu läbi, küll viskas lihtsalt errorisse, seejärel ei teinud tsentrifuugi, vahel pumpas vett sisse samal ajal seda välja lastes (kümneid minuteid), hakkas haisema kuna ei suutnud vett välja pumbata ja see jäi kuhugi torudesse ning masina põhja. Vahel pidin pesema kahte masinatäit 6 korda. Proovisime igast erinevaid mooduseid, kuidas masin korralikult tööle saada, ent tulutult. Lõpuks viskas üle ja otsustasime et peame uue pesumasina ostma.

Olen selline inimene kes midagi suurt ostes, teeb enne korraliku uurimustöö. Ning nii ka seekord. Alguses googeldasin ning küsisin erinevatelt inimestelt, kuna arvasin et inimeste kogemus loeb ju rohkem kui mingid muud artiklid kus kiidetakse seda kes rohkem raha maksab. Arvamusi oli loomulikult seinast-seina ning ega eriti targemaks ei saanud. Valisin selle Samsungi masina välja, ent ostuga ei kiirustanud kuna tundsin et tahaks veel siiski infot saada. Otsustasin siiski uurida ka selliseid allikaid, mille autor ei ole mõni koduperenaine. Üsna ruttu sai selgeks et pean tegema endale punktid, mida soovin/kindlasti ei soovi pesumasina juures.

  • kuni 6kg (eelmine oli 5,5kg ning paras meile. Ja kuna vannituba väike, siis poleks praktiline suuremat osta)
  • inventer mootor (ehk siis otseveo mootor, mis peaks olema vaiksem ja vastupidavam)
  • võimalikult suure avaga (osadel masinatel on ainult uks suur, ent pesu sisse paneku auk vaike. Soovitati vaadata kas A4 paber mahub avast ilma kortsutamatta sisse)
  • vähe programme (ei näinud mõtet masinal millel 20 erinevat programmi, ent kasutatakse vaid mõnda üksikut. Mida rohkem programme, seda kallim masin)
  • eestlaetav (läheb tulevikus esikusse sisseheitatud kappi, ning pealtlaetav oleks sealt liialt ruumi ära võtnud)
  • pesule kuluva aja näit
  • tsentrifuugi kiirus max 1000 (nagunii kasutan enamus ajast kiirust 500 või 700. need millel max kiirus suurem, on ka kallimad)
  • mahub vannitoa uksest sisse (esialgu ei tulnud ise selle pealegi, aga jumal tänatud et ukse ära mõõtsin!)
  • masin on pesemiseks (ehk siis ilma kuivatita)

Lõpuks leidsin masina mis vastas kõikidele nõuetele, selleks on LG F1096NDA3. Kõik tundus klappivat, ent siiski käisin veel kahes kodumasinate poes uurimas, millist masinat seal soovitatakse. Ühes soovitati Samsungeid ja LG’si, ent kindlat mudelit mitte. Teises aga soovitati täpselt seda sama LG’d mille olin juba eelnevalt välja valinud ning laideti Whirlpoole. Veendusin et ilmselt siis on mu otsus õige.

Kuna aga Raivo on teises linnas tööl, siis ei teanud millega masina koju saan ja ei rutanud kohe ostma. Ma ei ole nõus maksma transpordi eest 30-40 euri, kui asi mahub ka mu enda auto peale ning kulub vaid kütet u 15 euro eest. Igatahes Raivo uuris ja teatas neljapäeva pealelõunat et tal isa saab masinale järgi minna reede hommikul. Mina siis kiirelt kirjutasin poodi kust olin masina välja vaadanud, et kas neil laos olemas toode. Vastati jaatavalt ning koostati ka kohe arve. Tasusin arve ning saatsin neile maksekorralduse ning uurisin kuidas masina kätte saaksin. Küll aga ei vastanud nad mulle enam tol õhtul. Saatsin siis Raivo isale igaksjuhuks arve nr’i ning asukoha, ja reede hommikul kell 8 oli ta juba Tallinnas lao ukse taga. Helistas mulle et arve nr vale. Ma juba mõtlesin et makse ei läinud läbi, või et kuna minu jaoks oli tegemist tundmatu firmaga siis on hoopis mingid kaagid kes panid raha tasku ja teevad näo et ei tea midagi. Oi ma läksin pabinasse, vaatasin arve veel mitu korda üle, kuni leidsin enda nime tagant imepisikeselt ühe numbrikoodi ja ütlesin selle Raivo isale, ning oligi olemas! Selle koha pealt pean küll kiitma Kodutehnika Grupp OÜ’d, sest teenindus oli ülimalt kiire. Natuke võiks nuriseda selle arve nri kohalt, ent ilmselt mu enda süü et ei uurind varem. Lisaks on Kodutehnika poes enamus kaup soodsam kui tuntumates elektroonika poodides.

Nüüdseks on masin mul olnud pool nädalat, ja oskan vaid kiita. Ega mingist vastupidavusest ei saa veel rääkida, ent masin on uskumatult vaikne! Esimese pesu tegin siis käisin mitu korda vaatamas, kas masin käib ikka, kuna ei kuulnud. Vana masinat kuulsid ilmselt ka naabrid. Kasutanud olen kolme pesuprogrammi, ja kõik ilusti pesu puhtaks teinud. Masinal on peal ka pisike viisijupike, mis tuletab meelde kui pesuprogramm on lõppenud ja selle üle on mul eriti hea meel, arvestades mu kulunud peakest.. Igatahes olen praegu ostuga väga rahul!

Ent nüüd soovib ema ka uut pesumasinat, ent tema soovid on teised kui mul, seega suundun uutele otsingutele 🙂

Advertisements

Mul on ühed naabrid

Või noh, tegelikult on mul neid ikka rohkem, ja need kellest kirjutan, polegi vist päris naabrid. Või ma ei tea kuidas see naabriks arvetamine käib. 

Ma elan kortermajas, ning meie maja ees on pisike muruplats ning järgmine kortermaja mis on otsaga meie maja poole. Selles teises kortermajas ei tohi maja ees ega maja taga suitsetada kuna suits läheb naabri aknast sisse (mis on minu arvates jumala hea reegel, oleks vaid meil ka nii!). Igatahes elab selles majas üks pere kes käib koguaeg siin meie maja poolses otsas suitsul. Nad elavad esimesel korrusel ning neil on erladi sissekäik maja tagant et oleks lihtsam käia koni kimumas. 

See on üpris suur pere ja ma polegi aru saanud kes on kes. Esialgu arvasin et elavad ema ja tütar ning tütretütar, seejärel hakkas see tütar turvahälliga ringi käima ehk siis sai suitsetamise vahepealt aega ka sünnitada. Vahel veab seda turvahälli alles teismeikka jõudnud poisike, niiet äkki tütre vend? Või sai tütar noorukesega lapse ning poiss hoopis tütre peika? Nüüd käib tütre jopega suitsetamas juba miski pikem poisipeaga naine, ent ta tundub noorem kui ema ja vanem kui tütar. Seega äkki ema on hoopis vanaema? No ühesõnaga üks paras segasumasuvila ning ma ei saa aru kes on kes. 

Aga igatahes on kõik selle pere naised kõvad suitsetajad ning teevad nad seda meie akendesse sisse vahtides. Nagu reaalselt koguaeg keegi kimub ja passib meile aknasse. Mina, va pornostaar, ei suutnud mingil hetkel enam oma kodus alasti ega pesu väel ringi käia kuna naabrikesed vahtisid aknast sisse. Asi muutus nii häirivaks et ma olin sunnitud omale kardinad ostma. Aga ega see neid ei takistanud, ikka passisid, iseasi palju nad nägid. Lõpuks aga hakkasin ma vastu passima. Kui nägin et kimuvad seal, siis seisin akna peal ja lihtsalt jõllitasin neid. Tundub et see valmistas neile ebamugavust ning nad hakkasid end puu taha peitma. Nüüdseks ongi nii, et kui ma akna juures liigun siis sarisuitsetajad liiguvad puu taha. 

A ma ei saa aru mis vajadus on sul teise aknast sisse passida? Kas uudishimu on niii suur siis või? Mind ikka kohutavalt häirib kui keegi jõllab kuskil. Sellepärast kolingi ma tulevikus paksu metsa sisse müüriga ümbritsetud majja. 

Raha, raha, raha

Tahtsin ammu sellest artiklist kirjutada, kus kolme lapse ema kirub inimesi kes ei saa oma palgaga elatud.

Esiteks ma tahaks selle selgeks teha et naisel on siiski praegu 2 last keda toita. Kohe-kohe sünnib kolmas ning hakkavad tulema alles lisakulutused (mähkmed, lisatoit, riided). Artiklit sirvides võib välja lugeda et üks laps alles mähkmetes ja piimapulbri peal, ehk siis uue lapsega on kõiki neid kulutusi topelt.

Jah, nagu ta kirjutab siis tulevad oma palgaga välja, ent ma mõtlen, et kes tahaks eluaeg elada laenude-liisingute-järelmaksude otsas? See pere ei saa endale kunagi lubada uue külmkapi, diivani või muu kodumasina kohest väljaostu. Rääkimata siis veel autost või majast, aga neid ei saa enamus inimestes. Järelmakse saab meist igaüks võtta, aga kas selline peabki siis elu olema? Mõtled terve oma elu, kust nüüd kokku hoida, millega säästa, kuidas uue külmkapi jaoks raha leida jnejne. Lõpuks see lõputu raha pärast muretsemine ajab iga inimese hulluks.

Artikli autor on ka hämmingus et miks inimesed on kütuseaktsiisi tõusu vastu. Väidab et temal selle tõttu ükski sõit tegemata ei jää. Ega ma arvan et kellelgi ei jää, aga kui tõuseb kütuseaktsiis, tõusevad ka kõik muud hinnad! See ei mõju ainult seda kui palju saavad inimesed lubada autoga liikumist, see mõjutab ka seda millist vorsti-saia-kartulit nad saavad endale lubada. Mina küll ei tahaks osta pesupulbrit mille lõhn mulle ei meeldi, ent kuna muud lubada ei saa siis tuleb leppida. Tahaks siiski tarbida asju mis on meelepärased.

Allahinnatud toidu vastu pole mul ka midagi, kui see just pole toode mida peaks külmkapis hoidma. Sellisel juhul hakkavad mul küll häirekellad peas töölt. Ostan isegi vahel allahinnatud leiba sest see on kõvem ja sellest on hea küüslauguleibasi teha. Ent siiski, ma ei pakuks neid leibasi kunagi külalistele. Ilmselt on see lihtsalt minu kiiks, aga kui peaks olema et selle leivaga on midagi väga mäda ning külalised hiljem oksendavad siis tunneksin end väga süüdi..

Ühesõnaga, minu arvates on see artikkel üks igavene jama, ning kirjutatud lihtsalt et inimesi üles kütta (mis on ka õnnestunud). Kindlasti ongi meie riigis peresi, kes peavad sellise rahaga hakkama saama, ja nad saavadki. Aga mis elu see on?

Eri maailmad

Vahel mulle tundub nagu ma elaksin kahes erinevas maailmas. Ühes olen mina kui lapsevanem, mina kes ma üritan käituda täiskasvanulikult ning olla korralik koduperenaine. Minuga on siin minu perekond ning minu üksikud sõbrad-tuttavad ja minu beebigrupp. Ja siis on see teine maailm, kus olen mina kui naine, ja minuga on kaasas ka need üksikud sõbrad kuid neile lisaks ka kaugest minevikust pärit tuttavad, just need ühe kandi tuttavad. Ja need maailmad ei sobi omavahel.

Alati kui ma puutun kokku selle teise maailmaga, toimub mingi järelkaja. Kerkivad pinnale mingid probleemid ja valed, nende kaugete tuttavate poolt. See maailm ei ole mõeldud mulle, ma ei taha sellega kokku puutuda. Selles maailmas ei muutu kunagi midagi, selles maailmas jääb alatiseks kõik samaks. Aga mina ju muutun! Mina pole sama, ammu enam pole. Kuid ometigi jõuan ma aegajalt sinna, ja kui tol hetkel tudub kõik tore siis järgmine päev ma mõistan et tegelikult nii ju pole. 

Aga kuidas saada minema sellest maailmast? Kuidas tuleks oma elu muuta et oleks ainult see esimene maailm, see mis on kokkuvõttes palju parem. Meie kodumaa on nii ju nii tilluke, ja siin püsides ei paistagi lahenust. Kas inimene peab tõesti teise riiki kolima et saada lahti minevikust? Oh kui oleks see kolimine vaid nii lihtne..

Kriitika

Kuigi tegemist on minu blogiga ja ma võiks siia kirjutada kõike mida ma soovin, siis tegelikult jätan ma tihti oma arvamused ja mõtted kirja panematta. Tunnen et tänapäeval kritiseeritakse absoluutselt kõike ning olen liiga hellake et avaliku kriitika alla sattuda. See lapse saamine on mind ikka päris palju muutnud..

Kirjutad lapse kasvatamisest, oled niisama targutaja kes ei tea midagi. Kirjutad oma päevast, oled igavlev kodukana. Kirjutad autodest, oled mõttetu autopede. Ja nii edasi. Ühesõnaga vahetpole millest sa pajatad, leidub ikka inimesi kelle arvates see kõik on vale ning kes tahavad sind mutta tampida. 

Eks osalt on see õige ka, mu mõtted ei saagi meeldida ju igaühele, ent samas võiks inimesed enne kritiseerimist mõelda kuidas saaks seda leebemalt teha. Paljud keda kritiseeritakse, hakkavad kohe vastu et sa ole kade!! Ning ilmselt mõningal juhul on see ka õige kuid ma arvan siiski et harva. Ma ei taha uskuda et inimesed elava ainult teistele ning on iga asja peale kadedad, aga mine sa hullu tea..

Ühesõnaga olen üks mõttetu eit kes ei kannata kriitikat 😀

Amanda sai aastaseks!

3.aprill kell 14.10 sai meie pisitütar ühe aastaseks! Kuhu see aeg küll kaob?
Amanda oskab kõike mida selles vanuses laps oskama peab. Jutustab küll rohkem kui paljud teised lapsed, aga see on meil geenides :’D.

Sünnipäevapidu oli planeeritud tagasihoidlik, aga kuna mõni külaline ei suutnud meie soove austada siis kujunes see välja mõttetuks söömaorgiaks soovimatute külalistega. Aga vähemalt on see tehtud ja ei pea paljusi enam aasta aega nägema. Kingiks lasime tuua raha, ning selle eest ostsime jalutuskäru ning mõned mänguasjad. Lisaks sai veel kingiks raamatuid, mänguasju, lilli, šokolaade (?) jne. Lapsel oli rõõmu palju 🙂

IMG_8832 IMG_8764 IMG_8756 11082378_921771647890597_6405330392998395365_o

Miks mu laps sai sellise nime

Nagu te enamus ilmselt teate siis mu lapse nimeks on Amanda- lihtne kirjutada, lihtne hääldada ja eestipärane. Nimevalikul oli palju punkte, mida me arvesse võtsime.

  1. Üks nimi. Ehk siis ma ei soovinud et laps peaks eluaeg ütlema “tere, olen Mari-Liis, sidekriipsuga”. Kahe nime panekul oleks küll saanud laps valida kumba rohkem tahab kasutada, aga olgem ausad et vanemad teevad selle otsuse siiski lapse eest.
  2. Nimi ei tohi sisaldada R tähte. Mina (ja mu isapoolsed) olen suur susistaja-puristaja, ning kuna see mulle ebameeldivust valmistab siis üritan r tähega sõnadest eemale hoida. Ning on ju ka üsna tõenäoline et laps hakkab samamoodi rääkima ja ma ei taha et ta tunneks piinlikust kuna ei saa oma nime korralikult hääldada. (Minuga on seda korduvalt juhtunud!)
  3. Nimi ei tohi sisaldada võõrtähti. Jällegi ei taha et mu laps peaks eluaeg ütlema “tere, olen Carita, C’ga/Mary, Y’ga” jne.
  4. Nii nagu hääldad, nii ka kirjutad. Niiet ära jäid kõikvõimalikud välismaa nimed, ntks Jessica. Nende nimedega ka tükk tegemist et ära seletada õpetajatele-ülemustele-töökaaslastele.
  5. Ei tohi olla populaarne. Mu arvates pole vaja et igas klassis oleks 4 Liisi ja 3 Lasset. Läheb keeruliseks ja segaseks.
  6. Ei tohi valmistada lapsele piinlikust! No jeerum, mis toimub inimeste peas kes panevad oma lapse nimeks Shrek. Kui väga nad oma last vihakavad?
  7. Lõpuks tahtsin ma midagi vanaaegset. Amanda nimi on tulnud meie maakodu endise omaniku järgi. Mina tead näinud pole ja temast palju ei tea, kuid miski imeliku sidet olen temaga alati tundnud. Veel olid valikus näiteks Meeri ja Eliise ( minu vanavanaemad). Aga üks neist esineb juba suguvõsa noorte seas ja teine sisaldab R tähte.

Tegelikult kutsusime me pool rasedust last Mimmuks/Mirteliks, aga see ei sobinud mitte üks teps meile. Nii kui laps oli sündinud ja arstid nime kohta küsisid, vastas Raivo et lapse nimeks saab Amanda. Me küll polnud sellest koos palju rääkinud ega otsustanud, aga tol hetkel tegi Raivo otsuse meie mõlema eest ja olen sellega rahul.

Ja kuigi nimevalik on iga vanema enda teha, siis ma siiski loodan et inimesed mõtlevad oma lapse tuleviku peale seda valikut tehes!

Elu rekkamehe naisena

Mu käest on küsitud et kuidas ma hakkama saan, kui mees nii tihti ära on. Noh, egas mul midagi ju üle ei jää ja peab hakkama saama. Kui on valida kas võlad ja laenud või paar nädalat kuus ilma meheta, siis iga mõistlik inimene valiks viimase. Vist. Ma arvan.

Raivo praegune graafik on 2 nädalat ära ning 1 nädal kodus. Need ära oldud 2 nädalat lähevad üpris kiirelt ja üritan end tegevuses hoida. Kuid mis siin salata, päris tihti on tunne et tahaks..ära. Iga ema teab et elu lapsega ei ole koguaeg lust ja lillepidu, ning vahel peab saama puhata. See üks nädal mil Raivo kodus, läheb veel kiiremini kui ära oldud nädalad. Kõik päevad on tegemist täis ning puhata väga meist kumbki ei saa. Aga mis teha, selline on elu.

Kui Raivo välismaal on, siis on minus 24/7 hirm. Ma kardan koguaeg et temaga juhtub midagi, sest uudistes on ju koguaeg teateid avariidest ning autojuhtide surmadest. Kui ta ei vasta kohe mu kõnele siis hakkab mul film jooksma kuidas ta lebab kraavis surnult..või kuidas vargad on ta autokabiini gaasi täis lasknud ning ta lihtsalt lebab surnuna voodis. Noh, neid tsenaariume on sadu, mida ma kohe looma hakkan, aga mu hirm ei ole asjatu. Rekkajuhtidel on tõesti ohtlik töö, sest liikluskultuur on omadega metsas ning vargad on ülimalt nahhaalsed. Õnneks Raivol on hästi läinud ja varaste ohvriks on vaid korra sattunud, ning vargad said saagiks vaid haagise plommi. Kuid siiski peab tema ju seletama miks plommitud käru uksed siiski lahti on.

Vahepeal sai ta ka Eesti siseseid sõite teha, kuid selle firma logistik ei olnud normaalne ja palju oli susserdamist, ning palk aina langes, seega ta loobus sellest tööst. Kuid sellel ajajärgul mõistsin ma et eestlased ei oska üldse liikluses rekkameestega arvestada. Nagu oleks sõda rekkameeste ja tavaliiklejate vahel. Ja ärge nüüd tulge ütlema et rekkad kihutavad nagu hullud. Enamus rekkatel on siiski kiirusepiirajad peal. Kui mõni rekka tavaautost mööda sõidab siis noh, järelikult see sõiduauto uimerdab! Ja oi kuidas need uimerdajad mind vihaseks ajavad. Rekkameestel on ka kindlad tunnid kaua nad sõita võivad, ja kui tööaeg saab 40km enne kodu otsa kuna jalaväristajad ei julge sõita siis ajab ikka vihaseks küll! Miks mina pean üksi magama suures voodis kuna mõni autojuht kardab sõita? Miks mu laps peab jääma ilma issi head-ööd musist kuna autojuht ei lase rekkal möödasõitu teha? Tegelt on see kurb, et mees peab magama autos samal ajal kui kodu on pmst silmaga näha. Seega kallid autojuhid, palun arvestage ka rekkajuhtidega! Nad teevad vaid oma tööd ja tahavad enne tööaja lõppu koju naiste-laste juurde jõuda.

Ühesõnaga pole lihtne olla rekkajuhi naine. Koguaeg kardan ja olen vihane. Palk on küll enamvähem, kuid samas see ei korva seda aega mil Raivo on meist eemal. Õnneks tuleb kohe kevad ja ta läheb jälle traktori peale ning on iga õhtu kodus, kuid sügise saabudes hakkab rekkajuhi elu taas peale, ja pole midagi parata. Õhust ja armastusest ei ela ju ära.

Selgitus.. jälle

Ma tegelikult tahtsin et see blogi oleks aktiivsem, et ma teeks rohkem sissekandeid. Aga, ma lihtsalt ei jõua.
Minuga on selline värk, et ma saan kirjutada ainult siis kui mul pole segavaid faktoreid, ehk siis kui ma tean et ma ei pea kohe lapse juurde jooksma, ma ei pea vetsu minema jne. Kui midagi tuleb vahele, siis mu mõttelõng lihtsalt kaob ja nii on kordi juhtunud et postitus jääb poolikuks ja kuna jätkata ei oska, siis kustutan selle lõpuks hoopis ära.
Raivo on ka taas ära, niiet päeval mul polegi võimalust kirjutada ning õhtuks olen ma nii väss et mõte ei jookse, või siis lihtsalt ei taha klaviatuuriga klõbistada, kuna preilike ärkab iga heli peale.

Vot sellised lood hetkel. Ma loodan end varsti jälle kätte võtta, sest kirjutamis teemasi on peas mitmeid-mitmeid.

Suitsetamisest

Olin ise ka suitsetaja kunagi. Alustasin väga noorena, et sulanduda massi ja olla “lahe”. Suitsetamisest sai harjumus (mitte sõltuvus) ja nii ma mitu aastat jutti konitasingi ja haisesin nagu tuhatoos. Enda kogemuse puhul võin öelda küll et väga suurt rolli mängis tutvusringkond. Kui kohtusin Raivoga, kes pole kunagi suitsetanud, siis läks umbes pool aastat ja olin isegi suitsuvaba. Nagu ka eelnevalt mainitud, siis minu puhul polnud tegemist nikotiini sõltuvusega, vaid lihtsalt harjumusega. Mul oli nagu sisse programeeritud et iga vaba sekund pidi koni hambus olema. Nüüd mõtlen et kui õõvastav vaatepilt see olla võis!

Ja nüüd tänaval suitsuhaisu tundes tahaksin oksendada, tahaksin sel suitsetajal peast kinni võtta ja raputada, tahaksin küsida et miks ta teeb nii endale ja ka kõigile teistele kes seda haisu endale sisse peavad hingama. Eriti tase on veel need kõvad mehed kes konitavad kaupluste uste ees, sest no võimatu on ju astuda 5 sammu eemale, võtab tüki küljest ära lausa! Ja vankritega emmed, ning kontskingadel ilusad naised.. Oksele ajavad sellised vaatepildid. “Ainult koledad tüdrukud suitsetavad”

Peale Amanda sündi on suitsuviha veel hullemaks läinud. Miks peab see pisike inimene hingama sisse mürki? Sugulaste-tuttavate seas on ka suitsetajad, ja need alati ronivad oma konidega peapidi vankrisse või autouksest sisse. Või suitsult tulles ei pese käsi ning tahavad kohe last näppida. Ja kui julgen öelda midagi, siis olen taaskord tänulik et pilgud ei tapa..

Ma olen üpris veendunud, et paljudel suitsetajatel ei ole sõltuvus, vaid pigem harjumus. Kindlasti esineb see rohkelt noorte seas, ning ka nende kes suitsetavad ainult üritustel. Mudugi on ka neid, kel ongi reaalselt sõltuvus, kuid igast sõltuvusest on võimalik vabaneda kui on piisavalt tahtejõudu. Kui tahet on aga jõust jääb puudu, siis tuleks abi otsida. Näiteks lugedes suitsetamisest loobumise kirjandust, pöörduda arsti/nõustaja poole, paluda abi sõpradelt jne. Kui aga tahtest jääb ka puudu siis inimene võiks olla nii taibu et suitsetagu salaja nurga taga, sest avalikult suitsetamine on inetu ja lugupidamatu teiste inimeste suhtes!